MARKO
Marko Simberg: “Palgatöö hetkel ei köida”
Toimetas: Helen Bokmann
Marko Simbergi (27) näol on tegemist noormehega, kes vabal ajal käib jõusaalis ja huvitub kõigest, mis puudutab mootorrattaid. Enne Abikäsi MTÜ-sse tööleasumist töötas ta juhtival kohal meelelahutusasutuses Megazone. Mis sunnib aga üht esmapilgul täiesti tavalist Eesti meest totaalseks kannapöördeks; jätta oma senine tegevusvaldkond kus seda ja teist ning hakata tegelema millegi senisest kardinaalselt erinevaga - pühendada end jäägitult erivajadustega inimeste hüvanguks? Selles alljärgnevas loos selgusele saada püüamegi.
Abikäsi kollektiivi sattus Marko tänu MTÜ teisele asutajaliikmele - Indrek Ülperile. Viimasel oli kindel plaan asutada Eestisse erivajadustega inimeste tööbüroo. “Indrek rääkis mulle oma plaanist ning kuna projekt tundus perspektiivikas, liitusin ideega ning koos me alustasimegi,” sõnab mees. Ühtlasi lisati erivajadustega inimeste tööbüroo idee 2010. a. Ajujahi saatesse, kust võideti kõigi üllatuseks hoobilt Sotsiaalse ettevõtluse eriauhind - 50 000 krooni. Tänu Ajujahile saadi palju kasulikke kontakte ning veenduti lõplikult projekti vajalikkuses. Nii pandi algus praeguseks ühele kõige uuenduslikumale organisatsioonile erivajadustega inimeste tööhõivemaastikul.
Karjääriredeli alumiselt pulgalt otse tippu
Ametlikult on Marko Abikäe kollektiivi kuulunud alates aprillist ja ametinimetust kui sellist tal endasõnutsi justkui polegi. See annab aimu, et mees ei hooli kõlavatest tiitlitest, vaid on oma kohal eelkõige tegemaks seda, mida armastab ning seda südamega. Tema tööülesannete hulka kuuluvad peamiselt organisatsiooni igapäevane juhtimine, selle struktuuri ülesehitamine, MTÜ-le vajalike toetuste ning koostööpartnerite leidmine ning personali värbamine ja töölerakendamine. Tunduks justkui pintsaklipslasele kohane töö? Kes nüüd arvab, et Marko põhiülesandeks MTÜ-s ongi üksnes pabereid määrida, see eksib rängalt. Ühenduse mõlemad eestvedajad, nii Marko ise kui ka Indrek teevad muuhulgas töid, mida enamus kollektiivides võiks vabalt lihttöödeks nimetada. Tegeletakse täpselt sellega, mida parasjagu teha on vaja; töökäte nappuse korral vajadusel ka logistikaga, erineva igapäevatööks vajaliku tehnika vedamisega ning ära ei põlata samuti kasvõi kõige lihtsamat põrandapesu tööruumides. Loomulikult ei saa mainimata jätta töötajate probleemidele lahenduste otsimist – vajadusel pannakse õlg alla igaühe tegemistele, kes selle käigus parasjagu abi vajab – olgu selleks siis punktist A punkti B liikumine või mõni muu mure.
Kui küsida Markolt, millega tegeleks ta juhul, kui poleks Abikäega liitunud, vastab ta esimese hooga, et ei oskagi öelda. “Abikäsi on mind väga palju arendanud ja õpetanud ettevõtluse valdkonnas, seepärast arvan, et tulevikus tegelen just ettevõtlusega edaspidigi. Palgatöö mind enam ei köida.” Sama soojalt, nagu on konkreetse ja otsekohese olemisega mees meelestatud heategevusliku valdkonna suhtes üldises plaanis, leiab ta üksnes positiivset ka kogu Abikäe kollektiivi kuulumise juures. Miinuseid selles töös tema jaoks polevat, üksnes plussid: palju tutvusi, kogemusi ning suuresti sillmaringi laiendamist. Abikäsi andvat lausa ideaalsed võimalused eneseteostuseks ning enda ambitsioonide proovilepanekuks. Võiks arvata, et see kõik tundub ikkagi liiga hea, et tõsi olla ning et töö Abikäes on justkui permanentne roosamanna.
Erivajadus ei pruugi alati tähendada erikohtlemist
Püüdes Markolt veelkord välja pigistada midagigi, mis võiks erivajaduste inimeste probleemidega tegelemise juures negatiivsena tunduda, küsin, mis tunne on töötada päevast päeva külg-külje kõrval inimestega, kes on sinust ilmselgelt “erinevad”; kas tõesti ei teki mingitki võõristust või hetkelist kohmetust? Marko aga nurjab läbinägelikult minu katse juba eos: “Absoluutselt mitte, inimene on inimene ning nende erivajadus ei häiri mind kuidagi. Abikäes kohtleme inimesi võrdselt ning keegi erivajaduse tõttu erikohtlemist ei saa. Seda eelkõige põhjusel, et hiljem avatud tööturule edasi suundudes, oleks inimene suuteline kergesti kohanema ja võimeline hakkama saama “tervete” inimeste keskel.”
Lugejale kummalisena võib nüüd ehk tunduda seegi fakt, et tegelikult ei olnud Markol enne Indrekuga tutvumist ühtegi erivajadusega isikut tutvusringkonnas. Nähes, kui hästi viimane endaga hakkama saab, andis see kõvasti usku juurde erivajadustega inimeste suutlikkusse. Kõige tüüpilisem valearusaam ja eelarvamus erivajadustega inimeste suhtes tööandjate poolt olevatki Marko sõnul – “puudega inimene = vaimse puudega inimene, kes ei saa enamike asjadega hakkama”.Tegelikkus on aga see, et eelkõige näitavad enamus erivajadusega inimesed oma positiivse eluhoiakuga ja suhtumisega eeskuju paljudele n-ö tavainimestele. Tööandjale toob see aga lisaks veel positiivse maine - tema ettevõte saab sotsiaalselt vastutustundliku asutuse imago, mis omakorda suurendab nii moraalset kasumit, et efektiivselt funktsioneerida, kui ka materiaalset tulu, millest samuti ükski ettevõte paratamatult mööda ei saa vaadata.
Mida siis oleks ikkagi esmajärgus vaja teha, et suurendada tööandjate aktsepteeritavust ja vähendada eelarvamusi erivajadusega töötaja suhtes? “Mitte miski ei sünni üleöö, suured edusammud sallivuse ning probleemi teadvustamise osas on tehtud alles viimase 10 aastaga. Olen veendunud, et ajaga läheb olukord veelgi paremaks. Abikäsi MTÜ loodab siia oma panuse anda, rajades üle Eesti töökeskusi, nagu seda on juba Tallinnas, andes sellega paljudele erivajadusetega inimestele võimaluse naasta tööturule. Eelkõige aidata neil integreeruda ühiskonda,” on Marko siiralt optimistlik tulevikuvaadete osas.
Lõpetuseks küsin veel, mida ta tahaks öelda kõigile erivajadusega inimestele, kes endiselt mingil põhjusel veel koduseinte vahel konutades ootavad, et mõni hea (töö)pakkumine neid üles leiaks. “ Kui inimene soovib tööd leida, siis tuleks end kindasti arvele võtta ka töötukassas. And last but not least* – ikka ise tuleb end nähtavaks teha ja härjal sarvist haarata!”
*Ja mitte vähem tähtis. – toim.