Randel Peep
Randel Allik: “Kodus istumine nüristab”
Toimetas: Helen Bokmann
Randel Allik (37) on justkui hunt Kriimsilm - multifunktsionaalne mees, kes oma elu jooksul pidanud kõige erinevamaid ameteid. Alates kelnerist, baarmenist ja varustajast, lõpetades koerte varjupaiga valvurina ning piirkonna juhiabina kullerfirmas. Abikäe kollektiivi kuulub ta alates 2010.a suvest, kus töötab telemarketingi konsultandina.
Oma pikaaegse ja armastatud töö, baarmeniameti, oli mees sunnitud maha panema üha halveneva tervise tõttu - Randelil diagnoositi 10-aastaselt diabeet ehk rahvakeeli suhkruhaigus. Sellega kaasnev järk-järguline nägemise halvenemine ja jalgade tundlikkuse kadumine olidki peamisteks põhjusteks, miks senisest tööst loobuda tuli. Tänu mitmetele operatsioonidele on Randeli nägemine aga osaliselt suudetud taastada. (Lisaks kanged prillid.)
Tulutud tööotsingud vs Ajujaht
MTÜ-sse sattus Randel õnneliku juhuse läbi osaliselt tänu töötukassale ning Ajujahi saatele. Järjekordsel “reidil” töötukassasse pisteti talle muuhulgas pihku leheke Abikäe koordinaatide ja tutvustusega, millele mees algul suuremat tähelepanu ei pööranudki. Järgmisel korral töötukassasse minnes kordus täpselt sama stsenaarium – taas sai ta tööpakkumistega kaasa ka Abikäe tegevust tutvustava kirjutise. Seegi kord ei huvitanud Randelit see paberileht eriti, põhjuseks varasemad äraütlemised ja korrad, kui lihtsalt ühendust ei võetud. Siis aga juhtus ta üsna pea telekast nägema Ajujahi saadet, kus MTÜ Abikäsi võitis sotsiaalse ettevõtluse preemia. See oli hetk, mil lõpuks sai uudishimu skeptitsismist siiski võitu ning Randel otsustas MTÜ-ga ühendust võtta. Erilist usku tal sealt abi saamisesse paraku endiselt polnud. Suur oli aga mehe üllatus, kui ta oli oma loo ära rääkinud ning muuhulgas selgitanud, miks on tööleidmine tema jaoks seni olnud vaevanõudev protsess. Abikäe poolt tuli positiivne vastus ning tema tervislikku seisundit ei peetud seal takistuseks, et talle kollektiivis töökoht kindlustada. Praegusel hetkel on tema põhitööülesandeks seal Viasati teenuste müük telefoni teel.
Nagu juba eelnevalt mainitud sai, siis on Randel oma elu jooksul töötanud väga erinevatel ametikohtadel. Näiteks sai tervise halvenedes üheks tema järgmistest töökohtadest koerte varjupaik. Suure loomaarmastajana päästis ta sealt ära ka kiisu, kelle saatuseks pidi saama uinutamine. Õnneks tahtis saatus teisiti ja karvapall pääses napilt nõela eest. Nüüdseks elab kass Kiki õnnelikult oma turvalises ja armastavas kodus,
Kus aga näeks Randel end töötamas ning mida tegemas juhul, kui ta poleks kunagi Abikätte sattunud? “Kuna mulle meeldib inimestega suhtlemine, siis tõenäoliselt töötaksin teenindussfääris või teeksin kontoritööd,” arvab ta. Kuigi praegune töö Abikäes pakub tema jaoks piisavalt suhtlemisvõimalust telefonitsi, tunneb ta siiski üsna tihti puudust oma varasemast tööst teenindajana, kus suhtlemine käis silmast-silma ning oli vahetum. Vaatamata sellele on ta sellegipoolest ülimalt rahul ka nn. müügimehe ametiga, kus saab end päevast päeva proovile panna, üritades potentsiaalsete Viasati klientidega teha niipalju lepinguid kui võimalik
Suurimateks plussideks peab Randel aga Abikäes pingevaba õhkkonda, mõistvaid ülemusi ja kolleege, paindlikku töögraafikut ning ettevõtte poolt tema vajadustele kohandatud töötingimusi. Näiteks organiseeriti Randeli tööarvutile MTÜ juhtkonna poolt koheselt tema nägemisele vastav suurem monitor jpms. Kui uurida temalt ametikoha miinuste kohta, siis leiab Randel ainsa puuduse selles, et töökoht asub teises linna otsas, mistõttu võtab teekond tööle ja koju omajagu aega. Siiski polevat see midagi ületamatut – mees saab hakkama. Tööle tulevat ta igal hommikul suisa rõõmuga ning toredad töökaaslased kompenseerivat kogu vaeva, mida tööle jõudmiseks mõnikord kõvasti (eelkõige talviti!) näha tuleb.
Tööpakkujate suhtumine jätab soovida
Vaatamata oma üldisele rõõmsale ja muretule loomusele on Randel tegelikult vägagi kahe jalaga maapeal seisev inimene, kes ei arva, et ta oma igapäevaste raskuste ületamise tõttu mingi imeinimene oleks. Pigem vastupidi – ta teadvustab endale väga realistlikult oma võimete piiri, mis on paika pandud tervisliku seisundi poolt. Nii ei ületa ta seda pea kunagi ja kindlameelse mehena teab täpselt, kui palju, mida ja kuidas teha võib.
Sama suhtumist praktiseerib ta ka teiste inimeste peal – võtta kõiki individuaalselt ja mitte lasta end segada sellest, kui kellelgi mõni puue juhtub olema. Varasematest kogemustest erivajadusega inimestega pole Randelil tegelikult ülemäära palju rääkida – ta puutus mõnedega kokku ühes oma varasemas töökohas ning see on ka kõik. See asjaolu pole aga nähtavasti seganud teda liitumast kollektiiviga, kus eranditult kõik töötajad on mõne erivajadusega; samuti on tänu Abikäele kadunud kõik kunagised väiksemadki eelarvamused või väärarusaamad, mis puuetega inimeste suhtes ehk vahel tekkida võisid. Kahjuks pole aga mitte kõik nii tolerantsed, kui Randel praegu.
Kunagi Estonian Business Schooli öövalvuriks kandideerides näis Randelit saatvat edu – talle anti tulevasest tööst põhjalik ülevaade, tutvustati tööruume ja kõike muud selle juurde kuuluvat. Lootusrikkana järgmist kõnet ootama jäädes sai ta selle aga hoopis töötukassast, kust teatati, et EBS-i meelest ei ole tema näol tegemist ikkagi sobiva kandidaadiga tollele kohale. Sealne personal nimelt kartis, et mehel võib öösel üksi töötades äkki lihtsalt “mingi hoog” peale tulla ja siis polevat vajalikku abi operatiivselt kuskilt võtta. Selline arvamus oli loomulikult tingitud üksnes tööandja enda pealiskaudsetest, et mitte öelda puudulikest teadmistest diabeedi kohta.
Randeli arvates jääb aga nii mõnigi ettevõtja erivajadusega tööotsijale ära öeldes ilma väärtuslikust ja kohusetundlikust töötajast: “Erivajadusega inimeste eelis “tervete” töötajate ees on see, et nemad hoiavad töökohast kindlasti kõvemini kinni, ei suhtu oma ametisse kergekäeliselt, sest töökohta on kerge kaotada. Endast antakse alati maksimum. Ollakse lojaalsemad,” on mees kindel. Samuti tuleks tema sõnul sellest teemast rohkem rääkida ja selgitustööd teha. Muidugi ei tohiks ka välistada fakti, et paljud puudega inimesed on ise väheaktiivsed oma tööotsinguil.
“Füüsilise puudega isikutel on kindlasti raskem. Minul isiklikult selles mõttes vast kergem, et esmapilgul ei reeda mu olukorra tegelikku tõsidust mitte miski. Tööd aga tasuks otsida alati, sest kodus istudes muutud nüriks ja kibestud. Inimene, kes käib kodunt väljas ja suhtleb, on vitaalsem ja täisväärtuslikum ühiskonnaliige. Lisaks on ka tegevust,” julgustab tubli mees ka kõiki teisi tööotsingutele.