Priit
Priit Tamm: “Erivajadusega töötaja puhul kehtib ütlus: tule mulle vastu sentimeeter, mina tulen sulle vastu meetri jagu”
Toimetas: Helen Bokmann
Priit Tamm (Nimi muudetud asjaosalise enda soovil – toim.) on 27-aastane Tallinna noormees, kes MTÜ Abikäes telemarketingi konsultandina töötanud seitse kuud. Sinna sattus ta, nagu paljud teised tema kolleegid, juhuse tahtel tänu telekast nähtud reklaamile.
Priit on enne Abikäes tööleasumist tegelenud põhiliselt juhutöödega, enamjaolt ehitusvaldkonnas. Tema tööülesanded praeguses töökohas on kardinaalselt erinevad sellest, mis nad olid eelmises kohas. Kui enne oli tal tegemist peamiselt füüsilise tööga tolmustel objektidel, siis hetkel on töökeskkonnaks puhas ning soe tuba ja tööülesanneteks satelliittelevisiooni firmale Viasat uute klientide leidmine ja lepingute sõlmimine-vormistamine.
Põhjendatud eelarvamused
Priit peab oma töö juures parimaks meeldivalt vaba õhkkonda, toredaid kolleege ning üldist mõistlikku suhtumist inimestesse. See viimane olevat eriti oluline kollektiivis, kus pea kõikidel töötajatel on mingi erivajadus. Mõistvat suhtumist leidub Abikäes õnneks nii juhtkonna kui ka kaastöötajate poolt. Seega miinuseid ei ole mees oma ametikohal olles veel märganud. Kuidas on lood aga Priidul endal varasemate kokkupuudetega erivajadustega inimestega? “Eks mõningatel juhtudel ikka on olnud kokkupuuteid, ent kunagi pole mul olnud mitte mingeid eelarvamusi kellegi suhtes tema tervisliku seisundi tõttu,” põrutab ta.
Energilisele noormehele on ilmselgelt vastukarva ebaõiglus, mis kohati näib valitsevat erivajadusega tööotsija/töötaja ja tööandja omavahelistes suhetes. Paludes Priidul tuua mõni illustreeriv näide otse enda elust ja kogemusest potentsiaalse tööandja eelarvamusliku suhtumise kohta, sõnab ta, et eks neid ole ette tulnud igasuguseid. Peamiselt absurdseid asju ilmselt, kuid siiski leiab ta, et mõned eelarvamused on kindlasti ka põhjendatud tööandja poolt. Enamus õnneks siiski mitte. On ju suuresti ikkagi usaldusväärsus see, mida üks erivajadusega isik suudab pakkuda oma tööandjale kordades rohkem, kui mõni teine, “tavainimene”.
Suhtumine, suhtumine ja veelkord suhtumine
Priidu arvates tuleks nii Eestisiseselt kui ka laiemas mastaabis muuta eelkõige suhtumist erivajadustega inimestesse. Vaid nii oleks võimalik ka reaalselt suurendada aktsepteeritavust ja kasvatada tolerantsust endast nõrgemate suhtes. “Suhtumine, suhtumine ja veelkord suhtumine,” lausub ta. Ise on noormees igati optimistlikult meelestatud erivajadustega inimeste töövõimekusse puutuvas. Igapäevaseltki on just Priit üks neist, kes hoolitseb selle eest, et kaastöötajad ikka regulaarselt läbi naeruteraapia oma kõhulihaste trenni kätte saaksid ning et üldine atmosfäär kontoris oleks alati lõbus ja pingevaba.
Viimane muidugi ei tähenda, et tööstressi ega pingeid üldse ei tekiks. Seda tuleb vahel ette ikka. Täpselt samamoodi nagu igas teiseski kollektiivis. Vahel aga tulebki veidi “auru välja lasta” ning pärast pisukest nääklemist lepitakse jälle ära ja töötatakse rõõmsalt külg-külje kõrval edasi; teadmises, et ega ühte väiksesse ruumi paigutatud mitu inimest ei saagi alati kõiges ühel nõul olla. See teadmine aga ei muuda asjaolu, et siiski on tegemist ühe läbinisti kokkuhoidva kollektiiviga, mille liikmed lävivad üksteisega tihtipeale ka tööväliselt. Koos käiakse üritustel ja suheldakse niisama.
Lõpetuseks palun veel Priidul öelda midagi julgustavat teistelegi erivajadustega inimestele, kes on kõhkleval seisukohal oma edaspidiste tööotsingute suhtes. Mehele omase väikese riukalikkusega vastab ta: “Magava hundi suhu jänes ei jookse. Ise peab ikka tahtma ka, päris niisama robinal sülle ei tule küll midagi. Kuid eks erivajadusi ole ka erinevaid. Kui inimene tõesti ise mingil põhjusel ei jõua abini, siis peaks riik tegema vähemasti niipalju, et see jõuaks abivajajani.”