Kristjan
Kristjan Lauk: “Tähtsaim on mõista puuetega inimeste erivajadusi ja soove”
Toimetas: Helen Bokmann
Kristjan Lauk (19), põline Tallinlane, sattus MTÜ Abikätte 2010.a suvel ning seda suuresti tänu oma emale, kes töötab hetkel samas kohas sekretärina. Enne Abikätt käis noormees Tallinna Teeninduskoolis ja seetõttu sai ka praktikale Reval Kondiitrisse ning Pagaripoistesse.
Ametinimetuse poolest võiks Kristjanit vabalt kutsuda kasvõi näiteks andmesisestusosakonna peaspetsialistiks, siiski on tema tööülesanded omajagu lihtsamad kui uhke ametinimetus arvata lubaks. Põhitegevuseks ongi andmesisestuse eest vastutamine, sealhulgas töö kättejagamine ja hilisem ülekontrollimine. Lisaks on andmesisestuse kõrvalt Kristjani vastutusel veel palju erinevaid pisiasju – jooksvalt tekkinud probleemide lahendamine, kolleegide abistamine nii nõu kui jõuga jpms. Ühesõnaga ampluaa on lai – alates kohvitoomisest lõpetades kontoritoolide parandamisega.
Töö nõuab ohvreid
Kõige enam meeldib Kristjanile tema töö juures see, et tal on ümberringi toetavad töökaaslased ja kaks mõistvat ülemust. “Suurim pluss on see, et saan kedagi aidata. Kooli jätsin pooleli kuna arvan, et Abikäes töötamine annab mulle tulevikuks suhteliselt head eelised kuskile tööle saada,” on noormees ise oma tulevikuvaadete suhtes lootusrikas. Ainsaks miinuseks kogu ürituse juures peabki ta poolikuks jäänud haridusteed, kuid sellele vaatamata on ta kindel, et hea asja - Abikäes töötamise nimel - tasub see end siiski ära ja ohverdus oli tehtud õige asja eest.
Kuid siinkohal võib jällegi tekkida küsimus: olles ise erivajaduseta, kas on kuidagi raskem end puudega inimese lainele häälestada? “Ei ole. Tuleb lihtsalt mõista nende erivajadusi ja soove. Enda arvates olen õppinud seda tegema,” lausub Kristjan siiralt, olles ise samal ajal siiski veel suhteliselt amatöör puuetega inimeste alal. Kui mõni teine seda teha pole suutnud, siis siinkohal arvab Kristjan, et põhjuseks võib olla ehk see,et näiteks tööandjad peavad erivajadusega inimese töölevõtmist kulukaks, kuigi tegelikult see nii pole. “Nad teevad oma töö ära sama hästi terve inimene!” kummutab tolerantne noorhärra hoobilt kõik tüüpilisemad eelarvamused puuetega töötajate suhtes. Lisaks sellele peaks tulevasel tööandjal olema hea meel selle üle, et on teinud heateo ning seeläbi aidanud kellegi tagasi sinna, kus too oli enne kui inimene ootamatult tekkinud erivajaduse tõttu tööturult kõrvale jäi. Ehk siis – tööandja võiks olla inimese jaoks päästerõngaks ja anda talle tagasi selle, millest endast mittesõltuvatel põhjustel ilma on jäädud. Ning mis ometigi peaks olema väga suur osa iga inimese normaalsest elukvaliteedist, olenemata sellest, kas on tegemist puudelisega või mitte.
Viru keskuses hängimine ei tõmba
Individuaalsel tasandil on Kristjani arvates lootust iga tööandjaga eraldi tegeledes tema (eel)arvamust puuetega inimeste suhtes muuta, kui terve Eesti riigi puhul olevat see veel liialt keeruline ning siinkohal ei oskagi ta konkreetset lahendust välja pakkuda.
Otseloomulikult järeldub eelnevast, et Kristjan ise pole kunagi nende küüsis olnud, vaatamata oma veel suhteliselt noorele eale. Armastavad ju temavanused enamasti aega surnuks lüüa näiteks Viru keskuses jõlkudes ja muudel, mitte just eriti arukatel viisidel. Tema aga käib selle asemel hoopis Abikäes ja lisaks sellele on vabatahtlik koerte varjupaigas.
Teistele soovitab ta täpselt sama – tegeleda vahel ka millegi muu, kui mammona kogumisega. Et hingel hea hakkaks, tuleb tema meelest end pühendada ka heategevusele. Kõigile puuetega inimestele on tal öelda aga järgmist: “Kes vähegi otsib, see kindlasti ka leiab töökoha. Tuleb ise rohkem vaeva näha, mitte lootma jääda, et töökoht kukub sülle kuskilt. Kodust välja saamine on kõige tähtsam - kui on meeldiv töökeskkond, siis ei saa ka masendust tekkida nagu kodus enamasti tekkida võib, kui nelja seina vahelt pikka aega välja ei saa,” seletab Kristjan asjalikult. “Muidugi võib juhtuda, et töö leidmine jääb ka vahel puhtalt kinni tööandjate taha, kuid samas on palju mittetulundusühinguid, kes aitavad selle leida. Täpselt nagu MTÜ Abikäsi, kus ma ise töötan!”