Janek
Janek Muru: “Eestis pole harjutud puudega inimesega koos töötama”
Toimetas: Helen Bokmann
Janek Muru (33) on MTÜ Abikäes andmesisestajana töötanud alates möödunud aasta oktoobrist. See pole sugugi aga noormehe esimene töökoht. Ta on olnud ka mobiiltelefonide kontrolör elektroonikaga tegelevas ettevõttes Elqotec ning dispetšer turvafirmas Scorpions.
Kui esimesest neist Janek koondati, siis teisest lahkus ta juba omal soovil, tuues põhjuseks terviseprobleemid – istuv ja monotoonne tegevus ei kuulu just iga inimese unistuste töö hulka.. Lisaks ametitele, mida Janek on pidanud enne Abikätte sattumist, tegeleb ta praeguse töö kõrvalt veel ka vaimupuudega lastele ja noortele mõeldud ajakirja Vaimukad kujundamisega. Mis elu elab Janek aga kõigi nende tegemiste kõrvalt vabal ajal ning millisel seisukohal on ta erivajadustega inimeste tööhõiveprobleemide suhtes, sellele püüabki käesolev kirjutis vastuse anda.
100% töövõimetust paberil on endiselt reaalne probleem
Niisiis – alustame algusest ja uurime, kuidas ikkagi leidis Janek tee Abikätte. Nagu selgub, siis kuulis ta MTÜ-st päris esimest korda tööturuameti kaudu. Sinna sattus ta aga omakorda aastal 2009. kui oli sunnitud abi ja nõu paluma, otsides lahendust probleemidele, mis olid tekkinud Scorpionsis töötades. Nimelt saadi teada, et Janekule on määratud 100% töövõimetus. Tollane tööandja oli arvamusel, et selline inimene töötada üldse ei tohikski! Nii ei jäänudki omadega ummikus mehel üle muud, kui pöörduda tööturuameti poole. Seal tutvustatigi talle esmakordselt Abikäe tegevust.
Oma praeguse kohaga on Janek aga väga rahul ja arvab, et tema töö juures miinuseid polegi. Kuigi samas nendib, et ega mõnest eriti potentsiaalikast ametikohast ka ära ei ütleks, kui pakutaks. Kuniks aga seda pakkumist (veel!) tulnud pole, tuleb rahul olla sellega, mis on. Eelkõige on ta tänulik, et praegusel, majanduslikult mitte just kergel ajal, arvestatav töökoht üldse olemas on. Kõige suuremateks plussideks Abikäe kollektiivis töötamise juures peab Janek esmajoones, et nauditav on tööprotsess ise kui selline ja et seeläbi on võimalik tunda end iseseisva ja sõltumatuna.
“On suur asi, kui sind usaldatakse ja sulle on antud suhteliselt vabad käed oma töö tegemisel,” arvab tumedasilmne noormees. Kuna Janek kasutab liikumisel käimisraami abi, siis on ka temale nagu enamus ratastoolikasutajatelegi oluline, et töökohas oleksid täidetud elementaarsed tingimused liikumistakistusega inimesele. Need Abikäes ka täidetud on. Janekile omasele väikese riukalikkusega palub ta siiski miinuste poolepealt ära märkida fakti, et kontoris võiks olla ka palgaline koristaja. Ilmselt peab ta silmas asjaolu, et praegu hoolitsevad iga toa töötajad oma ruumi puhtuse ja korra eest ise ning ruumidevaheline koridor pestakse-kraamitakse ühiselt suusõnalise graafiku alusel kordamööda.
Tema meelest võiks asja lihtsustada ning anda tööd veel mõnele erivajadusega inimesele, kes võtaks ainuisikuliselt enda peale kogu koristustööd. Siiski ei mõtle ta seda muidugi tõsiselt – Janek lihtsalt on juba kord inimene, kes pole sugugi suupeale kukkunud ning kohati võib isegi tõsiseks pähkliks olla eristamaks tema tõsist juttu “killu viskamisest”.
Puudega inimene kollektiivis = (lisa)kulutus?
Heast suhtlemisoskusest on igapäevaelus kahtlemata abi. Lastekodus kasvanud Janek on õppinud enda eest nii seisma kui ka vajalikke uksi avama, et oma tegevustes võimalikult edukas olla. Nii on ta näiteks korraldanud mitmeid üritusi ja tegeleb jooksvalt oma sõprade arvutite parandamisega ning on muidu IT-huviline. Tänu oma aktiivsele eluviisile suhtleb Janek paljude teiste “omasugustega’’ ehk siis inimestega, kellel on Janekiga sarnane elusaatus. Seegi kogemus tuleb talle endale vaid kasuks – “Nii kasvab tolerantsus erinevate inimgruppide suhtes,” arvab ta ise.
Janeki meelest jääbki inimestel (loe: tööandjatel) just empaatiavõimest ja tolerantsusest tihtipeale puudu. Mees pakub, et sel põhjusel ei suuda ettevõtjad ka aduda, et lükates erivajadusega töötaja juba eos konkurentsist välja kuskile kandideerida, kaotavad nad seeläbi inimese, kes oleks palju usaldusväärsem ja suudaks endast anda kordi rohkem, kui nii mõnigi terve töötaja. Loomulikult ei taha Janek siinkohal kogu süüd üksnes tööandjate kaela veeretada.
“Inimesed peavad ikka ise ka aktiivsed olema, niisama ei tule midagi,” teab ta omast kogemusest kindlalt öelda. See kõik muidugi ei muuda olematuks seda, et siiski jääb veel väga palju asju just infopuuduse taha. Janeki meelest on ikka veel infot tööinimeste õiguste ja kohustuste kohta liiga vähe. Isegi kui see teave on kuskil avalikult kättesaadav, siis selleni jõudmine on mõne inimese jaoks ikka väga keeruliseks tehtud.
Lisaks kõigile eelnevalt loetletud kitsaskohtadele erivajadustega inimeste töömaastikul toob mees välja veel ühe karmi tõe: “Eestis pole veel piisavalt harjutud puuetega inimestega koos töötama, nii moraalselt kui ka puhtfüüsilistest aspektidest vaadatuna. Tööandja arvab, et puudega töötaja toob talle kaasa mingisugused meeletud rahalised kulutused, lisaks ei osata erivajadusega inimestega kollektiivis ka kuidagi olla ega käituda,” nendib Janek mõningase pettumusega. Mida aga soovitaks Janek just sellistele, tööandjate poolt ära tõugatud inimestele? “Rohkem aktiivsust ja pealehakkamist ning positiivset mõtlemist kõigis oma tegevustes. Eriti tööotsingutel!”