Jaanika
Jaanika Sikka: “Kõik inimesed on ühesugused - olgu neil siis pruunid silmad või ratastool!”
Toimetas: Helen Bokmann
Jaanika Sikka (35) on Tallinlanna, kes alates käesoleva aasta veebruarist on töötanud MTÜ Abikäe telemarketingi osakonnas konsultandina. Varasemalt on Jaanika sarnasel ametipostil olnud Hansapangas, kus tegutses telemarketingi spetsialistina. Tööleping pangaga katkestati naise tervisliku seisundi tõttu. Veel on Jaanika töötanud ka müüjana, kuid see amet jäi temast maha vabatahtlikult.
Abikäest kuulis Jaanika esimest korda 2010. aasta sügisel Terevisioonis saate kaudu, kus Indrek Ülper tutvustas loodud mittetulundusühingu tegevust. Kuna Jaanikal oli terviserikke tõttu (siiani teadmata põhjustel 2008. aastal tekkinud ajuturse, mille tagajärjel said tema silmanärvid kahjustada; lisaks veel sclerosis multiplex) kolmeks aastaks kadunud tahtmine üldse mingisugust tööd otsida, siis otsustas ta talvel Markoga ikkagi ühendust võtta ja proovida.
Kõik Abikäe telemarketingi osakonna töötajad on enne tööleasumist läbinud vastava koolituse, nii ka Jaanika. Varasem kogemus samal alal tuleb talle praegusel ametikohal ainult kasuks. Kui uurin Jaanikalt asjade kohta, mida ta Abikäes töötamise juures kõige olulisemaks peab, mõtleb ta hetke ja hakkab siis loetlema: “Kõigepealt väga paindlik süsteem. Erivajadusega inimene, kes töötab täiskohaga esmaspäevast reedeni ja 9-st 5-ni, ei saa olla reaalselt koguaeg tööl. Tal on omad käigud – enamasti mööda arste või siis muud, ootamatult tekkida võivad asjatoimetused. Just siinkohal valitsebki Abikäes arusaamine ja sõbralik suhtumine normaalsete ülemuste poolt. Kui ikka on vaja ära käia, siis ei tee keegi sellest probleemi,” on naine positiivselt meelestatud.
Palun Jaanikal nüüd vastukaaluks plussidele nimetada ka mõni miinus kontoritöö juures. “Miinuseid pole,” tuleb temaltki juba ootuspärane vastus, mida siinkirjutajal on tulnud korduvalt ja korduvalt kuulda enamikelt Abikäe töötajatelt. Ei jäta sellegipoolest jonni ja küsin veelkord üle, kas siis TÕEPOOLEST ei meenu Jaanikale mõni väiksemgi asi, mis südamel või keelel torgiks ja vajaks nimetamist? Jaanika mõtleb väga pingsalt (sel hetkel võiksin vanduda, et kuulen, kuidas tema aju täistuuridel töötab; juba hetk hiljem aga saan oma liiga lennukast kujutlusvõimest siiski ka ise aru ning panen krõbiseva hääle hoopis arvuti kõvaketta süüks).
Jaanika aga jätkab segamatult samal teemat: “Inimesed, kellel on näiteks nohu, vinguvad. Puudega inimesi on ju väga palju tegelikult, nn. terved võiksid vaadata oma ninast natuke kaugemale. Kõigil on raske, aga alati leidub inimesi kellel on veel raskem. Ka need, kes on ühiskonnast välja “praagitud,” suudavad omadega hakkama saada. Arusaadavalt on igaühe jaoks oma nahk tähtsaim, kuid siiski…” jääb naine mõtlikuks.
Puue ei nakka, see on vaataja peas
Jätkame oma intervjuud Abikäe kontori ühes vabadest ruumidest. Küsin Jaanikalt, mida arvab ta sellest, et osadel kollektiivi töötajatel puudub erivajadus. Kas tema meelest on siis kuidagi raskem end puudega inimestega samastada või neist aru saada? Jaanika vastab: “Muidugi on asju, mida terve inimene ei mõista. Aga kui neil oleks raske, siis nad siin praegu ilmselt ei töötaks,” lükkab naine ümber levinud arusaama, et sisimas puudega kolleege võõrastatakse ja/või peljatakse.
Jaanikal endal pole selliste inimeste suhtes eelarvamusi, kuna ta teab täpselt, mida tähendab näiteks elu ratastoolis. Ta ise pidi seda riistapuud kasutama tervelt kolm kuud. Ehk siis periood, kui ajuturse tagajärjel “jalgu alla” ei saanud. Südikas naine aga jõudis tänu oma vankumatule tahtejõule niikaugele, et kõnnib nüüd taas nii, nagu poleks kunagi midagi juhtunudki. Seepeale libiseb mu pilk tahes-tahtmata tema suhteliselt kõrgete kontsadega stilettodele, milliseid ta inervjuu andmise ajal muretult “jalg-üle-põlve” asendis istudes kõlgutab. Taban end mõttelt, et kui isegi täiesti tervetel naisrahvastel on mõnikord tükk tegemist, et sellistel “orkidel” püsti püsida, siis kuidas saab samas olukorras hakkama inimene, kes on pidanud otsastpeale omandama kogu kõnnitehnika ning veelgi enam – seejärel uuesti ära õppima ka kontsadel käimise!
Kingad kingadeks, edasi jutustame vähe asjalikumatel teemadel - näiteks erivajadustega inimeste madal tööhõive. Jaanikal on ka selle kohta oma kindel arvamus.
“Kui tööandjal on valida kahe variandi vahel, kas terve või puudega inimene, siis üldjuhul valitakse ikkagi see terve(m), sest temaga on lihtsam. Too on kümneid kordi vähem haiguslehel, ka pole tal niipalju omi käike võrreldes puudega töötajaga. Otseloomulikult kardetakse kindlasti ka seda, et võib tekkida mingi ainult sellele konkreetsele isikule iseloomulik (tervise)probleem ja siis ei pruugi keegi täpselt teada, mida teha.” Ta lisab: “Muidugi peaks ka puudeline oma võimeid ikka reaalselt hinnata oskama.” Jaanikal endal tööpakkumisi on olnud küll, kuid tema enda sõnul polevat need olnud ikkagi “päris need õiged”. Lisaks on teda mingil hetkel kammitsenud hirm mitte hakkama saamise ees. Nüüdseks on see hirm aga õnneks juba taandunud ning tänasel päeval saab ta Abikäes oma tööga suurepäraselt hakkama.
Kes on kitsarinnaline, see selleks ka jääb
Millised on aga eelarvamused tööandjate poolt, millega Jaanika ise kokku on pidanud puutuma? “Arvatakse, et puudega inimene ei suuda kõike seda, milleks ta tööle on võetud. Mõeldakse füüsilisest puudest kui vaimsest. Või mis veelgi hullem - äkki nakkab,” jätkab ta naeruturtsatuste saatel ja järgmist kohvisõõmu lonksates. Tal endal on olnud kõige keerulisem hakkama saada näiteks bussipeatustes bussinumbreid seirates. On tulnud ette ka juhuseid, kus naine on pidanud kaaskodanikelt abi paluma bussi numbri tuvastamisel, seejärel pikalt ja laialt seletama, et ta pole ei purjus ega muidu puuduliku lugemisoskusega, vaid lihtsalt natuke kehvema nägemisteravusega kui teised. Isegi taoline selgitustöö pole igakord piisav olnud ja nii mõnigi kord on teda ka siis veel kui tulnukat vaadatud.
Jaanika toob veel ühe samalaadse näite: “Pensioniameti töötajate suhtumine jätab samuti soovida. Kui järjekorranumbri lugemisel abi palusin, tuli vastuseks porisev: “Istu maha ja vaata ise!”” ei suuda naine sellist ignorantsust veel siiani uskuda. Olgugi, et konkreetsest juhtumist on möödas juba päris palju aega. “Kes on kitsarinnaline, see selleks ka jääb,” nendib ta paratamatut fakti. “Ei saada aru, et terve maailm ei keerle ainult nende umber, on ka teisi inimesi. Selliste inimeste “puue” asub nende endi peas, mitte teistel inimestel,” saadab Jaanika noomituse kõigi nende kitsa silmaringiga tegelinskite aadressil, kes nüüd end seda artiklit lugedes võib-olla ära tundsid.
Jaanika ennast samasuguseks ei pea. Tal on varasemalt piisavalt kogemusi puudega ja muidu tervisehäiretega inimestega. Näiteks oli tema emal kasvaja, mistõttu problem ka silmadega; lisaks käis tema laps lasteaias, kus oli ka erivajadustega laste rühm. Seal nägi Jaanika väga selgelt, kuidas terved lapsed said aru, et kui tuleb ratastoolis laps, siis pole teda vaja vahita nagu mingit maailmaime. Terveid lapsi polnud kõrvale lükatud – kõik olid koos. Siinkohal tuleb naine välja üllatavalt huvitava mõttega, et tema meelest peaksid kõik lapsed käima tavalasteaias. Siis süstitaks juba maast madalast lastesse tolerantsust erinevate inimeste suhtes.
“Inimene pole ju ometigi ise süüdi, et tal elutee selliseks loodud,” ütleb ta ning jätkab sujuvalt tööhõive teemal: “Puudega inimene hoiab töökohast kinni. Teeb seda nii hästi kui suudab kuna tal pole lihtsalt muid valikuid. Püütakse teha kõike oma võimete piires, samas andes endast kõik. Tööpuudus on suur just noorte ja puudega inimeste, mitte tervete hulgas. Riigiisadel tuleks oma põhimõtted ümber hinnata,” toob ta näite sellest, kuidas saaks puudega inimeste olukorda tööturul üpris lihtsate vahenditega natukenegi parandada.
“Eks siinkohal vaatab igaüks ikkagi oma mätta otsast. Ühiskond võiks maast madalast hakata inimestesse süstima suhtumist, et kõik on ühesugused inimesed, olgu tal kasvõi pruunid silmad või ratastool. Kui riik panustaks natuke rohkem raha transporti, otsiks aktiivselt selle teenuse pakkujaid, siis inimene ei peaks mõtlema, kas ja kuidas ta kodunt üldse välja saab, et näiteks tööle minna,” toob Jaanika välja suurima valupunkti kogu probleemis. Kuid lõpetuseks, mida oleks Jaanikal öelda otse neile inimestele, kes on kimpus tööotsingutega ja kellele tundub olukord lootusetu? Ning mida soovitada tulevastele tööandjatele?
“Kõigepealt peaks olema lähedased, kes kannustavad ja mõistavad inimest. Raske muidugi on, aga pikemas perspektiivis tasub see vaev end lõpuks ära. Kui kollektiiv ei koosne vaid nn. tervetest inimestest, pole siis on tulemine kergem, sest sind võetakse kui omasugust. Eks see esimene samm ongi kõige olulisem. Samas on ka tööandjate endi poolt tihtipeale liiga palju takistusi. Näkku ei öelda, et sa sellele kohale ei sobi, aga CV-dele ka ei vastata. Kui vastust ei tule, siis enesehinnang läheb nii alla, et järgmist CV-d lihtsalt enam ei saadeta. Arusaadavalt on iga lüüasaamine valus, kuid tuleb uuesti püsti tõusta ja edasi minna! Järgmise ukse taga võib olla uus võimalus.”