Irina
Irina Savinova: “Riik peaks olema erivajadusega inimesele moraalseks toeks”Toimetas: Helen Bokmann
Irina Savinova (54) on MTÜ Abikäsi telemarketingi spetsialist, kes on oma ametikohal töötanud mõned kuud. Krapsaka punapea eelmiseks tööandjaks oli Elion, kus ta tegutses infotelefoni operaatorina. Irina on varasemalt pidanud veel ka sekretäri ning juhiabi ametit.
Abikätte sattus ta tööportaali CV-Online kuulutuse kaudu. Kuna Irinale on määratud 90% ulatuses töövõimetus, siis pole ta kiirustanud üheski eelmises töökohas otseselt ilma tungiva vajaduseta sellest oma tööandja(i)le ka rääkima, kartes saada vääritimõistmise osaliseks. Töövestlustel oli ta muidugi juba ka enne Abikätte sattumist käinud, aga ikka ja jälle ei tundunud potentsiaalsed ametikohad piisavalt väljakutseid pakkuvat või siis leiti neile kohtadele lihtsalt sobivamad kandidaadid.
Abikätte sattus ta tööportaali CV-Online kuulutuse kaudu. Kuna Irinale on määratud 90% ulatuses töövõimetus, siis pole ta kiirustanud üheski eelmises töökohas otseselt ilma tungiva vajaduseta sellest oma tööandja(i)le ka rääkima, kartes saada vääritimõistmise osaliseks. Töövestlustel oli ta muidugi juba ka enne Abikätte sattumist käinud, aga ikka ja jälle ei tundunud potentsiaalsed ametikohad piisavalt väljakutseid pakkuvat või siis leiti neile kohtadele lihtsalt sobivamad kandidaadid.
MTÜ Abikäsi - sajaprotsendiliselt vaba tööõhkkond
Kõige suuremateks plussideks Abikäes töötamise juures on Irina arvates mõistlikud ja abivalmis kolleegid ning juhtkond. Seal on tal võimalus olla tema ise. (Intervjuu ajalgi kostub taustalt kolleegide konstantset heatahtlikku naeru ja aasimist Irina aadressil ning märkamata ei jää ka teatud intervallidega üle peade vuhisevad tühjad toidukarbid. Naine aga ei lase end sellest karvavõrdki segada, jätkab hoopis stoilise rahuga küsimustele vastamist, andes sedaviisi aimu, et taoline “action” tööjuures ei ole teps mitte mingi erand vaid pigem igapäevane ja juba harjumuspärane nähtus. – toim.)
Jätkates juttu Abikäes töötamise plusside teemal, siis sõnab Irina, et seal ei ole tal vaja muretseda muuhulgas ka selle pärast, et tema tervisliku seisundi tõttu võiksid ülemused töökoha talle üles öelda. Kui tema ametis üldse mingeid puudusi leida saab, siis on selleks ehk väikesevõitu sissetulek, kuid kuna viimane sõltuvat Irina sõnul enamjaolt ikkagi iseendast, siis ei kannagi ta seda otseselt töökoha miinuste arvele. “Ega üle oma varju ikka ei hüppa,” nendib naine elutargalt.
Erivajadusega tööotsija kaitseks
Mis puutub varasematesse kokkupuudetesse erivajadustega inimestega, siis neid on tal olnud nii liikumis- kui ka kuulmispuudega inimestega. Mingeid eelarvamusi või valearusaamu tal aga nende kohta pole kunagi olnud. Pigem on ta rohkem pidanud kokku puutuma sellega, et tööandja eest on tulnud oma töövõimetust mingil määral varjata. Sellist olukorda naine aga õigeks ei pea. Tema meelest on erivajadusega inimestel oma tööandjale rohkem pakkuda kui nn. tervetel. “Erivajadusega inimesed taluvad palju paremini rutiini. Nad on rohkem valmis püsima ühe kohapeal ja hoiavad oma töökohast kohusetundlikumalt kinni,” õigustab slaavi temperamendiga naine erivajadustega töötajaid tuliselt.
Rutiini parema talumise all peab ta siinkohal silmas muidugi sedalaadi rutiini, mis võib tekkida monotoonse töö tegemise tulemusena ning mistõttu enamus “tavainimesi” peab end hommikuti vägisi voodist välja ajama ning juba paljas mõtegi eelseisvast tööpäevast toob tibutagi ihule. Erivajadusega inimestele pakub aga selline rutiinne tegevus hoopis kindlustunnet – nad tunnevad rõõmu sellest, et neil üldse on olemas koht, kuhu igal hommikul minna. Tööpäeva oodatakse rõõmu, mitte tülpimusega.
Irina arvates võiks ja peaks riik rohkem toetama selliseid inimesi; seda nii majanduslikus kui ka moraalses mõttes. Vajadusel peaks riik olema inimesele justkui käehoidja rollis. Maksimaalselt tuleks ka kergendada liikumisvõimalusi. Asutuste endi poolt peaks olema tagatud transport tööle ja koju. See kõik garanteeriks omakorda juba selle, et inimesed saaksid töötada kohtadel vastavalt oma võimetele ning omandatud erialale. Vastavate tingimuste loomine riigi poolt oleks Irina sõnul juba väga suur pluss edasiminekul ja erivajadustega inimeste tööhõiveprobleemide lahendamisel. Sinna olevat aga kahjuks veel väga pikk maa.
Mida aga soovitab naine kõigile neile erivajadustega noortele ning eakamatele, kes pole veel jõudnud teooriast praktikani – ehk siis neile, kes endiselt istuvad nelja seina vahel ja ootavad oma võimalust tegutsemiseks? “Kindlasti tasub kodunt välja tulla. Või kui see samm peaks esialgu tunduma liiga suur ja hirmutav, siis tahtmise korral võiks kindlasti proovida enda võimetele kohast kodust tööd!”.