INDREK

 Indrek Ülper: “Erivajadustega inimeste sihtgrupp on endiselt alaväärtustatud”
Toimetas: Helen Bokmann

 

Tartumaal sündinud Indrek Ülper (35) õppis esimesed seitse aastat Rannu koolis. Peale seda kolis ta Nõkku, kus jätkas õpinguid Nõo reaalgümnaasiumis. 1986. aastal kaotas Indrek vasaku käe töötades muruniidukiga, ning on pidanud sellest ajast saati võitlema kõiksuguste raskustega, mis on omased puudega inimesele. Muutunud elulaad on teinud Indrekust sihikindla, kergesti kohaneva ja tööd väärtustava inimese.
2000. aastal kolis Indrek Suurbritanniasse õppima ja töötama. Ta tegi palju vabatahtlikku tööd erinevates puuetega inimesi abistavates organisatsioonides. Naastes 2009. aastal Suurbritanniast, hakkas ta tegelema Eestis puuetega inimeste tööhõive parandamisega ning on MTÜ Abikäsi üks asutajaliikmetest. Viimane tegeleb puuetega inimeste tööhõive edendamisega. Hetkel on Indreku staatus organisatsioonis juhatuse liige ning tegevuseks üldjuhtimine ning finants.

Läbi raskuste tähtede poole

Küsides temalt, millega näeks mees end tegelemas juhul, kui poleks asutanud Abikätt, arvab Indrek, et tõenäoliselt oleks ta müügijuht. Enne MTÜ asutamist otsis ta tööd müügijuhina mobiilioperaatorite juures, kuna sellel alal on ettevõtlikul mehel olemas korralik töökogemus ja tol ajal ka tööpakkumine Tele2-e poolt, kuid kuna samal ajal oli vaja tegeleda Abikäega, siis langeski otsus just viimase kasuks. Kõige suuremad plussid Abikäes töötamise juures ning see, mis oli väärt, et kogu senine tegevusvaldkond sinnapaika jätta ja ennast 100% Abikäele pühendada, on Indreku meelest võimalus teha midagi, mida ta juba ammu on soovinud teha.
“Juba Inglismaal elades tekkis mul mõte, et kui Eestisse tagasi tulen, asutan puudega inimeste tööbüroo. Eestis varemalt selletaolist organisatsiooni ei olnud. Üheksakümnendatel polnud ju ka puuetega inimestesse suhtumine just kõige parem”, nendib mees. Üheksa aastat Suurbritannias õppides ja töötades nägi ta, kuidas on inglased puuetega inimeste tööprobleemi lahendanud ning sellele kogemusele tuginedes saigi loodud MTÜ Abikäsi. Sellega 2009. aastal algust tehes puudus Indrekul endal täiskohaga töö – elatuda tuli vaid Inglismaal teenitud säästudest. Positiivse küljena toob ta aga välja asjaolu, et nii saigi pühenduda suurema osa ajast Abikäe arendamisele. Indrekul küll oli selle kõige kõrvalt poole kohaga elektrooniku töö ühes meelelahutusasutuses, kuid 2010. aasta suvel oli ta ajanappuse tõttu sunnitud sellest loobuma.
Võttes arvesse, et nüüdseks pole Indreku näol tegemist mitte enam üksnes kogenud tööpakkuja, vaid ka kunagise tööotsijaga, siis muudame korraks teemat ning uurime, mis on olnud potentsiaalsete tööandjate kõige tüüpilisem, kummalisem või naljakam valearusaam erivajadusega inimeste kohta, millega ta seni ise kokku on pidanud puutuma. “Eelkõige ikkagi alaväärtustatakse seda sihtgruppi. Olen ise olnud tööotsija rollis, kus mind tihtilugu lihtsalt ei usutud, kui rääkisin oma eelnevatest töökogemustest ja vahel olen pidanud tegema ka piinlikke katseid, mida kindlasti poleks pidanud tegema n-ö terved inimesed.”

MTÜ Abikäsi roll Eesti erivajadustega inimeste tööhõives

Endale ainuomase positiivsusega leiab Indrek aga, et tänu Abikäele on õnneks suudetud juba päris paljude tööandjate suhtumist muuta ning neil töötavate puuetega inimestega ollakse väga rahul. Kui küsida Indrekult, kas on tal kunagi endal ka ehk mõne puude esindaja suhtes eelarvamusi olnud, sõnab ta, et ehk tõesti üksnes vaimupuudega inimeste suhtes. Nüüdseks aga olevat ka need viimsedki kahtlusekübemed kadunud. Kohanud õige mitmeid väga tublisid ja iseendaga suurepäraselt hakkama saavaid vaimupuudega inimesi, on ta veendunud, et tema veendumused nende inimeste abituses olid absoluutselt alusetud ja ennatlikud.
See on ka üks põhjus, miks on ta kindel, et puuetega inimestel on oma tulevasele tööandjale väga palju pakkuda. “Üldjuhul on erivajadusega inimeste näol tegemist lojaalsemate töötajatega, rääkimata väikeettevõtetele olulistest maksusoodustustest, mida riik pakub erivajadustega inimesi palgates”, julgustab Indrek kõiki ettevõtjaid oma kollektiivi rohkem erivajadustega inimesi palkama. Vaatamata endiselt üsna madalale tööhõivele puuetega inimeste seas, on Abikäe looja arvates nii riik kui ka ühiskond  muutunud oluliselt paremaks. Eriti, kui võrrelda erivajadustega inimeste olukorda 90ndatel ning praegust.
Sellegipoolest oleks Indreku sõnul veel palju teha. Sellest, millest meie riigil ja ühiskonnal veel vajaka jääb, et erivajadusega inimese tööotsingud sujuvamalt läheks, toob ta välja probleemid seadusandlusega ning avalike teenustega. Töökoha kohandamise ja abivahendi taotlemise nõuded on ebamõistlikud, et mitte öelda kättesaamatud väikeettevõtjale. Lisaks veel ka ulatuslik transpordiprobleem, mis mõnedes regioonides on täiesti lahendamata.
Suureks valupunktiks olevat ka haridus puuetega inimeste seas. Enamusel neist kas puudub eriala või arvestatav töökogemus täielikult. Vaated sellele, millistel erialadel erinevat tüüpi puudega inimesed võiksid olla rakendatud, on vananenud; juurde on tulnud uued sektorid, uued töövormid ja võimalused, mis vajaksid kaardistamist. Lapsi - eelkõige vaimupuudega - koolitatakse sagely “vati sees”, mitte eluga reaalselt toimetulevateks indiviidideks (siinkohal positiivseks uuenduseks tahab Indrek kindlasti välja tuua ja tunnustada Anni Akadeemiat ja Maarja Küla, mis on mõlemad erainitsiatiivil loodud algatused). Lõpetuseks julgustab ise ettevõtlik Indrek ka teisi oma saatusekaaslasi ohje haarama ning tööotsingutel aktiivne olema; tööhõiveprobleemis näeb ta eelkõige “süüd” ikkagi tööotsija enda pessimistlikkus suhtumises tööotsingutesse, sest: “Ega magavale kassile hiir suhu ei jookse!”