Gennadi
‘’Iga tööandja peab ise aru saama, mida erivajadusega töötaja talle pakkuda suudab!’’
Jõgevamaalt pärit Gennadi Smirnov (42) on pealinna elanik alates möödunud aasta septembrist; Abikäe kollektiivi täieõiguslik liige oktoobrist. Gennadi on väljaõppinud autoremondiluksepp. Eelmainitud ametkohal töötas mees kuni 2003. aastani. Siis aga saabus ellu drastiline muutus, mistõttu oli remondimees sunnitud oma ameti jätma – juhtus autoavarii, mille käigus sai ta kaelavigastuse. Selle tagajärjel oli Gennadi pea aasta ratastoolis.
Nüüdseks on tahtejõuline mees tänu erinevatele taastusraviseanssidele ja sanatooriumidele jälle jalgel. Seda küll karkude toel, kuid sellele vaatamata igati võimeline isegi autot juhtima. Just nii sõidabki Gennadi kohusetundlikult igal hommikul Abikäe kontorisse töökohuseid täitma, ning mis peamine – ta teeb seda rõõmuga. Aeg, mis jääb õnnetuse ja MTÜ-sse sattumise vahele, pole samuti niisama mahavisatud. Gennadi on vahepeal läbinud ka mitmesuguseid koolitusi, näiteks kuus aastat tagasi Tallinnas toimunud kõnekeskuse koolitus, mis kestis ühtekokku kaks kuud.
Kaotatud ja leitud eneseusk
Abikätte sattus mees ajaleheartikli kaudu. Gennadi ei oska päris täpselt öelda, mida oleks ta peale hakanud juhul, kui poleks tolle artikli peale sattunud. ‘’Ilmselt oleksin püüdnud tööotsingutega jätkata,’’ oletab ta. Mitte just eriti entusiastlikult paraku. Ta selgitab: ‘’ Inimesed, kes on juba pikemaajalised invaliidid olnud, on kaotanud usu, et nad üldse võiksid omale mõne sobiva töökoha leida.’’ See olevat ka peamine takistus töö leidmisel, sest selline pessimistlik mõtteviis, kombineeritud korduvate lüüasaamiste ja eitavate vastustega ametikohtadele kandideerimise käigus viivat enesehinnangu ning motivatsiooni täiesti nulli. See omakorda tingibki erivajadustega inimeste madala aktiivsuse avatud tööturul. Ekslikult arvatakse, et inimesed on lihtsalt liiga laisad või muidu lodevad selleks, et midagi ette võtta oma olukorra parandamiseks. Nii mustvalged need asjad aga kohe kindlasti pole.
Gennadi on tüüpiline näide sellise stsenaariumi hammasrataste vahele jäänud isikust. Ka temal polnud enne Abikätte sattumist tööturul õnne olnud. Enesehinnang oli madalamast madalam ning motivatsioon kilomeetrite kaugusel.
Töölkäimine kui naudingut pakkuv protsess Küsin Gennadi käest ka juba tüüpiliseks muutunud küsimuse – mida ta hindab Abikäes töötamise juures kõige enam? ‘’Töölkäimise protsessi ennast,’’ vastab mees sellise siirusega silmis, mis ei lase tema sõnades kahelda. ‘’Muidugi on asendamatu ka tip-top seltskond alates ülemustest lõpetades kolleegidega. Hea on näha, et keegi lõpuks reaalselt ka tegeleb erivajadustega inimeste tööhõiveprobleemidega,’’ tulistab ta tunnustust oma tööandjate pihta kui kuulipildujast. ‘’Suhtlus, kodunt väljasaamine,’’ lisab Gennadi vaikselt oma plusside loetelu lõpetuseks, justkui veidi häbelikult. Tegelikult ei saa viimati nimetatud tegureid kuidagi alahinnata, sest just need põhjused on tihtipeale kõige olulisemad erivajadusega inimese jaoks, kes on pikalt (mõnel juhul enamuse oma elust!) koduseinte vahel kükitanud. Keskkonnavahetus on kirjeldamatult oluline. Isegi, kui seda juhtub harva ning kui selle nimel tuleb mõnikord ebainimlikult palju vaeva näha. See kõik olevat väärt tunnet, mis kaasneb taolise, ‘’tava’’inimese jaoks nii hariliku tegevusega kui seda on tööl käimine. Õigupoolest saavatki selle olulisusest kõige õigemini aru vaid erivajadusega inimesed ise. Nemad teavad täpselt, mida tähendab see olla täisväärtuslik ja ‘’normaalne’’ ühiskonnaliige. Isegi kui see kestab vaid lühikest aega.
Kuna Gennadi näol on tegemist inimesega, kes on oma erivajadusega pidanud harjuma hilisemal ajal, mitte ei ole sündinud sellega, siis ei leidunud ka tema tutvusringkonnas varem puudega inimesi. Nüüdseks aga on olukord niipalju muutunud, et tänu mööda sanatooriumeid käimisele on tekkinud tutvused just eelamainitud sihtgrupis. Nende inimestega lävib Gennadi tänaseni ja on selle üle siiralt rõõmus. Endal pole tal erivajadustega inimeste suhtes mingeid eelarvamusi ega valearusaamu olnud. ‘’Kahjutunne pigem,’’ lausub ta ilma haletsusenoodita hääles. Mees peab silmas fakti, et realistlikult võttes ei pruugi ka kõige tublimad ja iseseisvamad puudega inimesed päris kõigega üksi hakkama saada. Kahjuks ei arva paljud Gennadiga samamoodi. ‘’Keegi lihtsalt ei tegele erivajadustega inimestega. Ei peeta vajalikuks luua töökohti erivajadustega inimestele, sest prioriteedid on kuidagi paigast ära’’ ütleb Gennadi otse ja ilma igasuguse valehäbita. Puudega töötaja on tänu oma suurele usaldusväärsusele Gennadi silmis hindamatu ning mida ta oma tööandjale pakkuda suudab, sellest peab iga tööandja ise kõige paremini aru saama. ‘’Kui ei saa, siis pole järelikult õige tööpakkuja tollele konkreetsele inimesele,’’ sõnab mees.
Taasiseseisvunud Eesti riik olevat tegelikult veel liiga noor selleks, et teda saaks võrrelda teiste Euroopa riikidega erivajadustega inimeste tööhõiveprobleemidesse puutuvas. Sama kehtib ka nende probleemide innovatiivsete lahenduste puhul. ‘’Eesti siseselt võib võrdluseks tuua vaid, et kui juba kaks noort meest üksi on saanud hakkama millegi sellisega nagu MTÜ Abikäsi - mis tegelikult on ju rajatud oma kulu ja kirjadega ning milletaolist pole varem meie riigis veel olnud - (loe: millega vastavad instantsid, mis tegelikult peaksidki just taoliste probleemidega tegelema, hakkama pole saanud) siis..’’ annab mees ilmselge vihje sellest, et hea tahtmise korral on kõik võimalik. Ning et Eestis on suuresti puudus just viimasest.
Puuetega inimeste madala tööhõive peamiseks põhjuseks peabki Gennadi just tööandjate poolt tulevaid reaalseid takistustusi. Nimetamata ei saa jätta ka seda, et nii nagu on igal medalil kaks külge, pole ka siin sobilik süüd näha vaid ühel osapoolel. Pigem on tekkinud n-ö surnud ring. Tööotsijate entusiasmi aktiivsetel tööotsingutel pidurdavad reaalsed takistused töökohal ning tööpakkujaid omakorda erivajadustega potentsiaalsete töötajate apaatsus ja passiivsus ning negatiivne meelestatus. Siinkohal tulebki Gennadi meelest appi MTÜ Abikäsi, mis on püüdnud inimestele tagasi anda nende usu nii endasse kui ka teistesse. Või nagu ütleb Abikäe tunnuslause – ‘’Inimlikult inimestesse.’’